Kajastatav sündmus toimus ise augustis. Külastasin seda ekspertvõhikuna. Ilmad olid nii soojad, et ma seda praegu enam ei usu. Ainult tean.
Hiliseid uitmõtteid arhitektuurist ja biennaalist
Mihkel KunnusMulle tehti ettepanek kirjutada hiljutisest Tallinna arhitektuuribiennaalist, sest „TABi mastaabis sündmuse puhul on oluline mõista, kuidas (ja kas üldse) saavad teematõstatusest aru ka inimesed teistest valdkondadest”. Siinkohal kinnitan, et olen tõesti täiesti teisest valdkonnast ja mul puudub igasugune erihariduslik kokkupuude arhitektuuriga (kunstiajaloolist ABCd jms ei pea ma mainimisväärseks), olen arhitektuuriprofaan, nagu nõutud. Seega palun siinse muljenduse puhul sellega arvestada.
Mu vanaisal on neli talve haridust, ta võitles Teises maailmasõjas sakslaste poolel ning pidi sõja lõppedes ja sõjavangist naasnuna alustama elu varanduseta ja hariduseta. Sellest, kuidas ta maja ja millised kõrvalhooned hiljem ehitas, ma ei räägi, sest selle üldistusaste poleks kujundina siin, arhitektuurist rääkides, kuigi suur. Küll aga räägin pisut tema mesilastest. Esimese perekonna tõi vanaisa metsast, pea kümmekonna meetri kõrguselt puuõõnest. Mesilased olid seal juba päris kaua pesitsenud. Vanaisa sai sellest kärgede järgi aru. Kärjed olid tumedad ja paksude seintega, sest iga kasutuskorraga jääb kärjekann koguneva mustuse tõttu pisut väiksemaks. Mesilased olid ise ka pisikesed ja tumedad. Aga kui vanaisa mesilasperekonna puuõõnest välja raius (immuunsus nõelamise vastu kestab tänini) ja tarru pistis, siis koorusid seal üksjagu heledamad ja suuremad isendid. Ometi ei erinenud nende geenid väikeste ja tumedate omast: paaritub ju emamesilane ainult ühe korra, s.t need heledad ja suured olid nende tumedate ja väikeste lihased õed. Võime pidulikult resümeerida: erinevus tuli arhitektuurist. Muidugi mitte üleminekul puuõõnest tarru, vaid kitsast kärjekannust normaalsuurusesse. Tähendab, on olemas sellises mõõtkavas arhitektuur, mis ei loe, ja sellises, mis loeb. Nende kohtumispunkti võib ühtlasi näha kui fašismi ja kommunismi kohtumispunkti. Arhitektid üritavad neid vaistlikult sünteesida (bioloogid, täpsemalt epigeneetikud, üritavad seda kirjeldada). Fašistid karjuvad Blut und Boden! ja kommunistid karjuvad, et õiges keskkonnas kasvab ka vasikast hobune. Arhitektid mõtlevad, et kuidas peaks Boden’it vormima, et seal vasikast hobune kasvaks.
Olgu-olgu, liialdasin natuke üldistusega heuristilise provokatiivsuse huvides. Igatahes nõukogude arhitektid – need ideoloogiliselt valgustunud – üritasid kuulu järgi küll nõnda Boden’it, tähendab, keskkonda vormida, et seal kasvaks vormitust inimalgest korralik kommunist. On ju võimatu ette kujutada, et Väike-Õismäe on üks suur kulakupesa. Lääne inimene on aga pärast Teist maailmasõda Blut’i vastu nii hüsteeriliselt allergiline, et kui entomoloog ja sotsiobioloog Edward Osborne Wilson kommenteeris Marxi kommunismi-ideed repliigiga, et hea idee, aga vale liik, siis pidasid paljud seda eelkõige teravmeelsuseks.
Humanist ei salli, kui inimest mõne teise liigiga – ja veel putukaga! – liiga tõsimeelselt võrreldakse ja bioloogilisest determineeritusest rääkimine võib lausa marru ajada. Võtkem näiteks kas või see va Jean-Paul Sartre (eksistentsialism on humanism), kes otsesõnu deklareeris, et inimesel pole olemust, inimesel eksistents eelneb olemusele. Sartre oli oma jonnis nii järjepidev, et vihkas isegi oma lapsepõlve, tähendab, ontogeneetilist kujunemislugu ja pärilikkust, saati siis fülogeneetilist, mis lohistab olemuslikkust kaasa aastamiljonitegi tagant.
Praegune esiprantslane Michel Houellebecq on agronoomiharidusega ja sestap on ka ta lahendus loodusteaduslikum. Ja just lahendus! Ideaalile jääb ta truuks. „Elementaarosakestes” tuleb lunastus valgustuse vaimus (s.t loodusteaduslik) ja superema luuakse laboratoorselt, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks” (Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2008, lk 259). Ühiselulistel putukatel on see tõesti paremini korraldatud. Kohe kaks kärbest ühe hoobiga: töölisklass on geneetiliselt ühtne ja puudub seksuaalne konkurents, sest nad üldse ei seksi (selline ohverdus ei tule prantslase puhul kõne allagi, miska Houellebecq annab oma laboris disainitud Übermensch’ile genitaalse tundlikkuse üle kogu keha). Marx ja Engels lahendasid selle nüansi saksapärase insenerimõtlemisega ehk laste sundriigistamisega. Mesilaskärjeliku arhitektuurini – selle realisatsiooniks on ka nõukogudeaegsed magalarajoonid – jäi veel üks insener-tehniline kukesamm.
Kuigi tänavuse TABi alapealkiri oli „Taaskasutuses nõukogude ruumipärand”, võib mu heietus jätta täiesti kõrvalise mulje – ja seda hoolimata pidevatest viidetest kommunismile, nõukogude kultuuripärandi rahvameelsele sünonüümile. See võib tuleneda intellektuaalsele meelelaadile omasest kalduvusest ideed ja ideoloogiad ruumist ehk kehast lahus hoida. Prantslane Descartes lahutas need asjad eriti järsult, aga sama hästi võiks selle lääne mõtte suurpatriarhi Platoni kaela ajada. Või inimese üldse. Selleks, et prantslasi nüüd natuke rehabiliteerida, teeme lepitava ühenduse ka prantslase kaudu. Claude Lévi-Strauss meenutab oma UNESCO konverentsi kõnet „Rass ja kultuur” kui kenakest skandaali. Ta andis seal üsna selgelt mõista, et rassismi vastu ei saa mingite hooajaliste hea tahte avalduste ja teavituskampaaniatega, ei aita psühholoogid ja haridussüsteem, vaid „vastastikune sallivus [eeldab], et täidetud on kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa” („Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2010, lk 103). Lahendus ei ole mitte vaimus, vaid ruumis. Käib ju ka üks standardküsimus sallivust kaardistavates ankeetides tihti naabrite kohta, et kas naaber võiks olla homoseksuaal, moslem, teisest rassist jne. Küllap tekitaks siin vastaja (maastiku)arhitektuuriline täpsustus hämmingut. Sallivust peetakse ideeks ja seega ruumilisest mõõtmest sõltumatuks. „Jah, muidugi on kõik rassid võrdsed – juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel”.
Oswald Spengler pidas vaimu vormimisväge veelgi hädisemaks kui hiline Lévi-Strauss (et mitte öelda lausa olematuks) ning oskas hästi hinnata eluviisi ja -korralduse mõju inimvaimule ning (maastiku)arhitektuurilist mõju seesmisele, vaistlikule äratundmisele.* Spengleri linna- ja maamoraali eristus on tänapäeval üha aktuaalsem. Paraku üha ägeneva konfliktsuse tõttu, kuhu järjest enam peavad paratamatult suubuma nende ilmalikustunud vormid, see tähendab a) humanism, mis väärtustab inimest arvuta ja maata, ning b) biofüüsikaline ökoloogia, mis piiravalt loendab ja ankurdab maasse. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilised mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nagu tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad. Ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama (rõhutan – otsa ei hakka saama nafta, vaid odav nafta, odav energia).
Midagi sellist, mis eelneva aruteluga pisutki kokku kõlksuks, ei suutnud ma sellel biennaalil leida. Ei leidnud ka püüdu esitada arhitektuurne lahendus, mis oleks inimhinge tõelise loomusega kõige rohkem kooskõlas. Noh, umbes nii nagu Nikolai Tšernõševski kirjeldab utoopilises romaanis „Mida teha?” sellist tubade paigutust, kus mees ja naine elaksid harmoonias. Tšernõševski materdaja Dostojevski sõimas fourieristide arhitektuuriunelmaid kasarmuiks, kus elamist ükski inimene vabatahtlikult välja ei kannata. Temal on ruum alati tugevalt psühhologiseeritud. Spengler õppis vene keele ära, et lugeda Dostojevskit originaalis. Muide, Peeter Toropi Dostojevski tõlkevalimikus („Inimene on saladus”, LR 1981, nr 27–30) on üks osa pealkirjastatud „Sipelgapesa vastu”. Sugulasmõtteid ei kohanud ka siin, kuigi biennaali visioonivõistlus oli just ühe „sipelgapesa” ehk Väike-Õismäe arhitektuuri taaskasutamisest.
Aga kunsti oli palju. Selliseid ainelisusest maksimaalselt lahti haagitud kujutelmi, mis meenutasid tihti lapsepõlve fantaasiamängu „Mis ma teeks, kui mul oleks kogu maailma raha?”.
Õde-venda Tuuli ja Kivi Sotamaa jäid meelde, sest infosildil nende sürrealistlik-kurvilise maketi juures oli selgitustekst, kus öeldi palju- ja peenesõnaliselt, mida nad uurivad (explore). See ärritas mind (ja seepärast jäi see ka meelde). See ärritas, sest ma ei näinud kusagil midagi, mis viitaks mingile tunnetuslikule pingutusele. Igasugust pöörast ja lennukat fantaasiat, jah, seda oli küll, aga uurimist?!
Rõhutan, et Sotamaade esiletõstmine on täiesti meelevaldne, minu puhtidiosünkraatiline kiiks, aga ometi just nende õdevendlus meenutas Thomas Manni novelli „Völsungite veri”, kust laenaksin kokkuvõtliku sõnastuse oma muljele sellest biennaalist (just sellest biennaalist, mitte arhitektuurist!): „Nad [õde-venda Sieglind ja Siegmund – M. K.] võtsid oma jalutuskäikudele kaasa värskeid lilli, kimbu kannikesi või maikellukesi, mida nad vaheldumisi nuusutasid, vahel ka mõlemad korraga. Käies hingasid nad ihara ning hooletu andumusega sisse peent aroomi, kosutasid end sellega nagu egoistlikud haiged, joobusid sellest nagu lootuse kaotanud, pöörates sisimas selja haisvale maailmale, ning armastasid teineteist oma elegantse tarbetuse pärast” (LR 2006, nr 7-8, lk 18-19, tlk Heli Mägar).
* Hiljuti ilmus ühtede kaante vahel eesti keeles Erwin Panofski kuulus teos gooti arhitektuuri ja toonase mõttemaailma analoogiast, kuid siin soovitaksin A. H. Tammsaaret hoopis, sest tema mõistis Spenglerit paremini.
