Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel II

3.
Romaani “Keerukuju” arvustav Linnar Priimägi ütleb: “[I]lmselt on M.Mutt meie klassifitseerivale kriitikale pakkunud kõige visamat ja tulutumat tegevust just sellepärast, et kriitikud on püüdnud liigitada tema tekste ja mitte nende autorit” (“Looming” nr 10, 1985, lk 1426).
Käesoleva ettekande põhimine väide olekski, et Mihkel Mutt on sama tüüpi autor kui Thomas Mann ja Milan Kundera. Loetelu võiks arvatavasti muudkui edasi pikendada,näiteks Robert Musiliga kohe, sest üleminekud on siin sujuvad. Seega proovin konstrueerida mõningatele ühisosadele viidates ühe heuristilise udupilve, mille läbi vaadates erineks mainitud autorid ainult suuruselt, väljenduslikult pinnavirvelt ja ühiskondlik-poliitilistelt sattumustelt, tähendab, pean nende ühisosa olemuslikumaks, aga mitte tingimata olulisimaks (viljad on ikka tähtsamad kui juur).

4.
Ilmar Vene kirjutab: „Eduard Vilde on nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogi ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei ole. Otsustanud lõpuks kirjutamise asemel „kivisse raiuda“, laseb ta endale saata Wiedemanni sõnaraamatu ning alustab hoolikat tööd vormi kallal. Tammsaare seevastu jääb teoste välisehituse suhtes üsnagi hoolimatuks („see stiili viljelemine on mulle ikka võõraks jäänud“) - ta lihtsalt pole suuteline välises iseseisvat väärtust nägema“ („Looming“ 1987, nr2).

Oma mälestuste neljandas osas kirjutab Mihkel Mutt, et juba oma esimestes teatriarvustustes ilmnes üks tema „kirjutajanatuuri negatiivseid omadusi“, nimelt vigade tegemine detailides st pealispinnal. Ta ütleb, et see tulenes suuresti sellest, et „kogu tähelepanu [oli] keskendunud artikli sisule, mõttetäpsusele, muu jäi kõrvale“(M4:143-4).

Ja nagu oma sõnade kinnituseks viitab ta samas suht lohakalt „Doktor Faustusele“, näitlejakutseks mitte piisavalt primitiivsest Clarissast saab mitte piisavalt barbaarne Clara (M4:149).

Eesti kirjanikest peab Mutt suurimaks Tammsaaret, maailmakirjandusest Thomas Manni. Nii Mann, Musil, Kundera kui Mutt on väga selged ja kommunikatiivsed ning põhirõhk on alati öeldaval, sisul ning vorm on sellele allutatud. Hoolimata loomingu mastaapsusest on Mann ja iseärnis Musil ka vormi tasandil ülimalt väljapeetud. Sellise totaalsuse hind on suur: Musil oli “tõenäoliselt aeglaseim saksa keeles kirjutanud kirjanik” (OM3:648) ning Manni töörežiim kurikuulus. Mutile on siin omasem Maughami (ja Oscar Wilde’i) viis jaotada end elu ja kunsti vahel.

5.
Mihkel Mutt toob oma esimese teadliku mälestusena ära mälupildi, kus ta kinniseotud labakätega voodis lamab -- olla läinud lõkkest mingit traati võtma. Mutt kirjutab: “Seda, kuidas ma lõkke poole liikusin ja tahtsin sealt midagi kätte saada, seda mäletan, aga valuaistingut mitte enam mitte. Kui igast lapsepõlveliigutusest midagi sümboolset välja lugeda, siis siin on tore algus. Paljakäsi lõkkesse -- lahe... Aga siin pole mingit sümboolikat, kõik on juhus”(M1:9-10).
Poolsada lehekülge hiljem kirjeldab üht oma vanaisa eluseika: “Ma vist ei paku üle, kui ütlen, et Victor Mutt saadeti Eestist minema. Ka siin võiks mind süüdistada luulelennus, samas ei oska ma leida mingit mõistlikku põhjendust tema diplomaadikarjäärile”(M1:56).
Uus Meremaa reisikirja lõpus kirjutab Mutt: “Võiks veel palju kirjutada. Lausa kiusatus on. Karistamatuse tunne tekib. Võiksin luisata kummalisi asju, kasvõi seda, et vanas eas kasvavad Niue saare elanikele sabad. Kes saab mind kodus kontrollida? (Liiati kui edaspidi võib rublade eest tõepoolest ainult Singapurini sõita, edasi peab kutsuja kinni plekkima.) Kui mõtleks välja terve reisikirja olematule maale, võiks selle romaani pähe avaldada. Aga ei tohi minna edevaks ja elust liiga vaimustusse sattuda”(R:232)
Need on paar juhuslikku näidet üldisest.

Esiteks: Mihkel Mutt (sarnaselt Kundera, Mann, Musil) keeldub järjekindlalt ja teadlikult mütolgiseerimisest, poetiseerimisest, suurema tähenduse andmisest; ta töötab risti vastu romantilisele projektile, mille järgi: “sellega, et ma omistan millelegi lihtsale kõrge mõtte, annan harjumuspärasele salapärase ilme, tõstan tuntu tundmatu seisusesse, panen lõpliku paistma lõpmatuna, ma romantiseerin. Maailma peab romantiseerima. Nõnda leitakse taas algupärane mõte”(Novalis).

Teiseks: kiusatus luulendada pole talle võõras, ta tunneb selle tungi endas ära ning on selle suhtes alati tundlik ja valvel. Taustal võib aimata äratundmist, et meenutavale inimesele on “Idioodi” erukindral Ivolgini iseloomujooned pigem reegliks kui erandiks. Mutt surub selle endas metoodiliselt maha. See on üksikharu tervest hoiakute kompleksist, kuhu kuulub keeldumine tragöödilisest koodist, luulendamisest, esteetilistest organiseerimisprintsiipidest (vt ka HT:180-181) jne.

Üheks representatiivseks näiteks sobib veel lakooniline iseloomustus hurmur Milkmaa aadressil -- “Milkmaa esindab tüüpilist näivuskultuuri“ (PH:75). Kellegi näivuskultuuri asetamine on ühtlasi lühim põlgusavaldus.Kõnekas on ka pessimistlik repliik “Progressiivsetes hiirtes”, kus ta viitab sellele, et osadele nõukogudeaegsetele kunstikele oli “tundunud, et režiimi, mille pärast nemad olid kas kannatanud või -- mis mõnede meelest veelgi hullem -- pidanud teesklema, käsitab noorem põlvkond kui mängu, puhtesteetilist vaatemängu“ (PH:126 - minu rõhutused, M.K.) + vrdl Milan Kundera(1995:130-4) imagoloogiast.

Siis veel: mälestuste kolmandas raamatus tsiteerib ta poiste ülemeelikusele reageerivat õpetajat Vello Saaget: “Noored inimesed, ärge sattuge oma elust liigsesse vaimustusse!” ja Mutt kommenteerib:. “Juba ainuüksi selle lause pärast kuulub ta mu silmis suurte õpetajate hulka. Olen seda lauset endamisi ikka korranud, sest mis parata, on olnud aegu, mil olen kaldunud oma elust ka vaimustusse sattuma” (M3:107).
Siin oleks ehk selgitav tsiteerida veel üht Settembrini venda, Aleksei Turovskit:
„Inimene on kohustatud ise enda hinge üle kontrolli hoidma. Selliste eriti ilmekate, vägevate märgikomplekside puhul, mida kasutatakse valimistel või miitingutel või suurtel pidustustel või ballidel, tasub alati meelde tuletada Horatiuse nõu Noviciusele: ära liialt vaimustu. Ja kui sa vaimustud, ära vähemalt tee otseseid järeldusi, ära lange nii madalale, et seostad oma tegevusstrateegia uhke tundega, mis sul praegu hinges on, mida kutsub sinus esile mingi väga vägev paraad, või tulevärk, ära sellest kohe siduvaid järeldusi tee. Paraku kipuvad inimesed just nii talitama“ („Loomult loom“, Varrak, 2004, lk 106).

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mõistmaks paremini, mida tähendab Muti antiromantilisus, tasuks kõrvale vaadata Valle-Sten Maiste esseed „Vaino Vahing ja uusaegne märatsevarmastus“ ("Keel ja kirjandus" 2009, nr 3)

+ „igasugune romantism on Maughamile orgaaniliselt võõras ja ta eelistab tuleviku terendustele oleviku positiivseid andmeid“ jne., eks


edasi

Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel I

Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel, Robert Musilit unustamata

Mihkel Kunnus 

Nüpli kirjanduse suvekooli „Kaotatud klassika: lähilugemine“ ettekande põhjal.

Viidatud teoseid:

Mihkel Mutt:

KK Kallid generatsioonid. (Romaan) Tallinn, 1986

KÜS Kõik on üks ja seesama. (Esseed ja artiklid) Tallinn, 1986.

M1-M5 Mälestused I-V. Tallinn 2009-2011

MT Muti tabloid. (Esseed ja artiklid) Tallinn, 2000.

PR Progressiivsed hiired. (Romaan) Tallinn, 2001.

R Reisid ehk Kolm korda Aasias. (Reisikirjad) Tallinn, 1990

RM Rahvusvaheline mees. (Romaan) Eesti Päevaleht 2009

HT Hiired tuules. (Satiiriline romaan) Tallinn, 1982

OM1-3 Musil, Robert 2006. Omadusteta mees. Eesti Keele Sihtasutus

VM1-2 Mann, Thomas 1939. Võlumägi. Tartu

Kundera, Milan 2008. Eesriie. Tänapäev

Kundera, Milan 1995. Surematus. Monokkel

Mann, Thomas 1995. Seikleja Felix Krulli pihtimused. Kuldsulg

Rorty, Richard 1999. Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Vagabund

Zwieg, Stefan 2001. Kolm oma elu laulikut. Casanova, Stendhal, Tolstoi. Tallinn

Tolstoi, Lev 1958. Kogutud teosed. Kd 12 Tallinn

Vene, Ilmar 2002. Pahustumine. Tartu

1.Võibolla pole Milan Kundera ja Thomas Mann kõige täpsemad võrdlusalused. Küllaltki tõenäoliselt oleks näiteks William Somerset Maugham vähemasti pealispinnal suurema kattuvusalaga. Seesama Maugham, kes on otse välja öelnud, et kui leidub rumalaid, kes ähmase sõnastuse tagant otsivad peidetud mõtet, siis seda halvem rumalaile. Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevusest on tehtud ühe 1982 aastal “Edasisse” kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema “Miraaži” tõlke ilmumise puhul. Enamvähem kõik omadused, mis Mutt seal Maughami juures tunnustavalt välja toob, sobivad ühtlasi Mihkel Muti kui kirjaniku ökonoomseimaks iseloomustamiseks (väiklane oleks pidada seda pelgalt enesereklaamiks, sest on igati loomulik, et inimene püüab nii ise järgida kui jutlustada neid esteetilis-kõlbelisi printsiipe, mida ta kõrgeimaks peab). Mutt kirjutab:
“Maugham jutustab lugusid, salgamata oma eesmärki: tema asi on inimestel kultuurselt meelt lahutada, mitte sonida lunastusest, maailmaparandamisest ja puhtast kunstist. Oma rahvusele iseloomuliku kainuse ja asjalikkusega [...]
Seesugusest jutukirjandusest võiksid meiegi prosaistid õppida. Samas ei maksa imestada Maughami menu “kunstivõõraste juures”. Mõnes mõttes kuulub ta ise sääraste hulka. Kuigi äärmiselt professionaalsena on ta valmis kõiki inimesi oma objektidena ära kasutama, iseloomustab teda hoiak, mille kohaselt džentelmenil sobib kunstiga küll ajaviiteks tegelda, aga kunsti nimel oleks narr muust elust loobuda või midagi ohvriks tuua. Ei mingit ekstaasi, enesekaotust, kange viinana pähe hakkavat kunstiviha või looja jumalustamist nagu saksa või vene kultuuris! Aga teisalt ei saa aus kirjandussõber jätta imetlemata tema vaatlusoskust, hingeelu tundmist, minajutustajalt pudenevat elufilosoofilist aforistikat ja ilusat selget stiili, milles see kõik esitatud.[...]
Paljudest talle sobivatest epiteetidest asetaksin esikohale konservatiivsuse – mitte niivõrd poliitikas kui ellusuhtumisena kõige avaramas tähenduses.[...]
europotsentrist[...]
Siis on teda küünikuks nimetatud. Selle sõna pruukimisega peaks olema ettevaatlik. Maugham on väga läbinägelik -- ehkki vaid teatud sügavuspiirides. Ja igaüks, kes palju läbi näeb, tundub küünikuna, kui ta seda endale ei pea. Ent kuidas võiks kirjanik midagi ütlemata (resp. kirjutamata) jätta? Mis puutub eetilisse idealismi, headuseprogrammi, siis on igasugune romantism Maughamile orgaaniliselt võõras ja ta eelistab tuleviku terendustele oleviku positiivseid andmeid.[...]
Ta romaanid jätavad mulje parandamatust novellistist. Neilegi annavad väärtuse huvitavad karakterid, teravdatud situatsioonid ja põnev pildirida, mida ühendav süžee jonkleb.[...]
[T]a on endas teadlikult arendanud võimet kirjutada selgelt, lihtsalt ja heakõlaliselt, juhindudes reeglist, et väljendada peab suutma kõike, kuid väljenduda tuleb arusaadavalt.[...]
Nii originaal kui tõlge kinnitavad tõika, et lihtsalt, aga täpselt on raskem kirjutada kui lilleliselt. Et selguse kallal tuleb rohkem vaeva näha kui “kunstipärase” ebamäärasusega. Et kirjanikul, vähemasti prosaistil ei maksa kunagi loota, nagu teeksid sõnad ära tema töö -- kui ta ise täpselt ei tea, mida tahab väljendada”.
(KÜS:356-60)

2.
Lisaks romaanidele ja jutustustele (v.a. kaks lastejuttu) kaasasin üldpilti (paratamatult) ajakirjanduses avaldatu st kolumnid jms (need, mis internetis, pluss kogumikena väljaantud v.a. “Sise ja Väli”), intervjuud, kriitika ja mälestused, toonast retseptsiooni aga väga hõredalt ja juhuslikult. Kokku sai 26 kaanekandjat.
Nö meetodiks oli püüd läbi lugeda, mitte läbi nagu otsast lõpuni, vaid läbi nagu läbi (klaasi) näha. Sellist lugemist ei maksa segi ajada positivistliku uurimuse taktitundetu arhivaaripedantsusega, kunstiteose autonoomia ellu maandamisega, redutseerimisega stiilis “NN pole ju miski muu kui SS”, saati selle sitanäljaga, mis iseloomustab kollast ajakirjandust, kus “väike inimene tunneb rõõmu suure ja õige alandusest” (Dostojevski), ja üle kõige tahaks ma distantseeruda neist haledatest vennikestest, kes tunnevad end hoobilt ilmeksimatuna kui leiavad klatšiajakirjandusest kinnitust, et tühjendavad oma soolt paavstiga samal kellaajal. Ma ei taotle rekonstrueerida Mihkel Muti biograafiat, otsida selle jälgi loomingus, ega ka kuigivõrd tuvastada Manni, Kundera ja teiste mõjusid, vaid tabada kohmakaltki seda laadi autoritüübilist invariantsust, mis lubab näiteks Kunderal panna ühte patta Kafka, Musili, Brochi, Gombrowiczi ja seda kõike märkusega, et nad ei moodustanud mingit ühtset koolkonda või liikumist, nad tegutsesid eraldi (Kundera 2008:53).
Selline lugemisviis, mis iseloomustab hästi ka Kunderat ja Manni, on pigem püüe täielikumalt mõista, kes on see sõber kirjasõna vabariigist (mitte ENSV-st, eks!), kellega sa juba usaldavalt vestelnud oled. Sõbral ei ole puudusi, sõbral on ainult omadused ning ainsaks patuks, mis sellisel sõbral saab olla, on omaduste sisuline puudumine ehk fassaaditagune tühjus, tähendab, see edev kelm ainult näitles romaanikirjanikku [kasutan siin ja edaspidi seda sõna üpris kitsalt, Kundera(2008:84-96)määratluse järgi] ja häda rumalale, kes otsib ta ähmase sõnastuse tagant peidetud mõtet, püüab mõista seda, kes püüab jätta muljet.

edasi

Margus Tamm, "Unesnõiduja"

See tutvustus ilmus "Müürilehes" nr 17.
Soovitan! Nii "Unesnõidujat" kui "Müürilehte".

Margust Tamme „Unesnõidujast“, pigem apofaatiliselt

1.

Margus Tamme „Unesnõiduja“ on 41 lühipalast koosnev ajakohane raamat: kui mõned loendid ei moonutaks statistikat, võiks öelda, et lõviosa kirjavahemärkidest on punktid. Tunneb ju tänapäeva inimene ebamugavat pinget, kui tunnetuse terviklikkuseks ei piisa tajust ja ta on sunnitud seda mäluga toestama, hoidma endas pealauset, täheldama rinnastust või mõistma põimitust.

Algatuseks üks näitlikustav kirjeldus Heimito von Dodereri romaanist „Strudlhofi trepp“: „Selle mehe nägu, kes on siin just teelauda istunud, kuulub haruldasse liiki, mida aga võib pigem leida juudi meeste kui teiste juures, ehkki säärane nägu teeb teoks täiesti üldise füsiognoomilise võimaluse. See on mitte päris valmis saanud nägu või, kui tahta parem nii öelda, kokkusobimatute materjalide vaate- ja ehitusplats, mis ei lasknud end juba esivanemates kokku viia, nüüd aga on sattunud lõhenemisse ja lagunemisse justkui pärast plahvatust. See tekitab erakordse inetuse, mis on seda sügavam, kuna ei ilmuta end mõne ninasopi, lõuapära, pilukil silma või mingi muu üksiku ehitusdetaili juures, vaid jääb selle suhtes niiöelda asjadevahelisse hõljuvusse, õhus rippuvaks lindiks (sest seda see ju ometi on!), mis ei seo lahusolevat ja jätab aina paigale ebakõla. Selline nägu näeb välja nii, nagu kannaks inimene talle tundmatu süü eest pealepandud karistust.“

Toome võrdluseks ka ühe pikema kirjelduse „Unesnõidujast“: „Kerstini juuksed olid sirged ja kartulikoore karva.“(lk 86)

Selline kõrvutus modelleerib küll üpris representatiivselt „Unesõiduja“ suhet (modernistlikku) romaani, Kirjandusse suure algustähega, kuid „Unesõiduja“ enda suhtes on antud tsiteering märksa vähem näitlik. Nimelt Margus Tamm on oma tegelaste välimuse kirjeldamisel tavaliselt kõvasti lakoonilisem ja eelistab enamasti karakteri visandamiseks mõnda nappi joonekest sotsiaalsest staatusest või üksikut moraalset omadust. Üldjuhul veelgi vähem, näiteks lugu pealkirjaga „Tartu Aura veekeskuses“ on lühike katkend dialoogist ja kõik. Ainult sisu järgi saab aimata, kes räägivad. Kuna veekeskusega puudub dialoogis igasugune seos ja sama dialoog võiks vähimategi kaduteta toimuda paljudes muudes kohtades, toimib selline konkreetsus dokumentaalsusele viitavana. Sellist konkreetsust kohtab teisteski lugudes ja dokumentaalsusele viitavaid märke on veel teisigi, alates minajutustaja ühtedest ja samadest sõpradest läbi iseseisvate lugude kuni tegevusalaliste ja psühholoogiliste pidevusteni. Empiirilise autori ja jutustaja samasuse hoiakuline eitamine tähendaks antud juhul sama pimedat automatismi kui selle samasuse naiivne iseenesestmõistetavus. Tundub, et jutustajaks on üks autori modulatsioon ja raamat pole kuigivõrd läbitöötatud ja planeeritud tervikprojekt, vaid teatava hooti ilmuva meeleseisundi belletriseeritud logiraamat ning selleks meeleseisundiks näib olevat intellekti vakatus kusagil positiivse iivelduse ja inspiratsiooni vahealal. Autoril ei ole eriti midagi öelda, küll aga jagada.

2.

Ka Jaan Oksal oli midagi jagada. „Nooruse ihade ummistatud väljakäikudel haudub sügelev valu,“ kirjutab Jaan Oks, „seal on alaline segamine – tume, ääreta-igavene janunemine lunastuse, ärapääsemise järele“ ja „see hõiskamine ei ulata jumalate juurde, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest ja piinadest kulunud suuaukudest.“

Tammsaare kirjutab Oksast nii: „Oks üks neist, keda teatud kirg ajab tungima asjade üdini, algolluseni. Temale pole ta kirg maitsmiseks, lõbutsemiseks, vaid südame ja neerude läbikatsumiseks, piinaks. Või kui ta ajuti näib tiirast magusust tundvat, vaht suu ääres, siis toob järgmine silmapilk vastikuse, läiluse, tülgastuse, ja oma nimetu elaja nina sõnnikusse surudes juurdleb ta inimsoo valusamate küsimuste kallal“(„Inimese jälil“).

Kui Jaan Oksale lisada geniaalne ja läbinägelik mõistus, saaks midagi Dostojevski või Nietzsche taolist. Ka suurusmõõtu kõrvale jättes pole Margus Tamm kohe kuidagi nagu Dostojevski või Nietzsche.

Ja kohe mitte üldse pole Margus Tamm nagu Jaan Oks.

„Unesnõidujas“ puudub igasugune passionaarsus, kirglik igatsemine taevase või maise lunastuse järele, puudub märatsemine, iharus, viha, joovastumine, rüvedus ja pühadus, puudub raev ja puudub paatos. Margus Tammel on proosakirjaniku pilk. Kui selline pilk varustada analüütilise üldistusvõime ja pühendumusega, saab midagi Mihkel Muti või Milan Kundera taolist, kui lisada geniaalne läbinägelik mõistus, saab midagi Thomas Manni taolist.

Margus Tamm annab nappe fakte, seiku, tähelepanekuid ja jätab need kommenteerimata ja diskursiivsel tasemel valdavalt seostamata, mistõttu seosed, sügavus, ruumilisus, assotsiatiivsus, tähendusloomemustrid, kõlbelised hinnangud jne pärinevad suuresti konkreetselt lugejalt. Selles ja ainult selles mõttes võib Margus Tamme võrrelda moekate isaprantslastega (hilise Derrida, Lacani jmt-ga): iga lugeja saab neisse tekstidesse hõlpsalt sisse lugeda maksimaalse võimaliku vaimusügavuse – enda oma. Võrdlus Andresi Ehini ümberjutustatud tšuktši muinaslugudega samapealkirjalisest kogumikust (Tallinn, 1981) on muidugi parem, sest ka neid iseloomustab sõnade, kommentaaride ja tähenduse nappus seal, kus me seda ootama oleme harjunud.

Margus Tamme on võrreldud Eesti suurima tiraažiga kultuurilehes nii Jaan Oksa kui Dostojevski ja Nietzschega.

3.

„Kirjeldustes avaldub maailmatajuline erinevus iseärnis selgesti. Kirjeldada saab kahesuguselt. Üks võimalus on erapooletu sõnamaaling. Kirjeldaja näeb midagi köitvat ning soovib, et teisedki seda tema sõnade kaudu näeksid. Kuid võimalik on ka teistsugune lähenemine, mille puhul kirjeldatakse omapoolseid tundmusi, mida nähtu või kujutletu äratas. Kõik sõltub sellest missugune kirjeldus autorile huvitavam tundub. Loomulikult eelistab ta seda, mis paremini vastab tema enese suutlikkusele. Need isiklikud kalduvused suunavadki vaatleja tähelepanu. Meelelise maalimataju puhul piirdutakse peamiselt välise ilminguga, süvatajuga inimene huvitub eelkõige sellest, mis virgutab kujutlust. Oscar Wilde lausa joobus eksootilisi värvihelke imetledes, Stendhal seevastu tunnistas, et kirjeldamine tekitab temas igavust. Selle tõiga nentimisega on kõige olulisem nende kahe autori juures ära öeldud“.(Ilmar Vene “Maailmatajust“)

Margus Tamm pole kohe üldse nagu Oscar Wilde. Igasugune meelelisus ja aistingulisus on Margust Tammel nii maha keeratud, et peaaegu nagu loeks maailma enda ümber. See teeb Tamme tekstid arvatavasti iseärnis meeldivaks lugemispalaks kõiksugu vaimuinimestele. Pisut utreerides võiks isegi öelda, et Tamm võimaldab elevandiluust nahka vangistatud vaimudel aimata seda mõnusat punamütsikeselikku tölplust, retseptorite, närvilõpmete ja maitsenäsakeste paljusust, mis elulähedasemad isendid märksa ähmasemate piiridega olemisse asetab ning maailma kodusemaks muudab, sest aistingute ja meelelisuse ülimast nappusest hoolimata on tegu siiski äärmiselt tajulise tekstiga st „Unesnõiduja“ jutustaja on väga vahetult kohal, ta ei meenuta, ega unista, ei loo seoseid ega ehita struktuure. Siin satub Tamme jalg juhuslikult kõrvu Maurice Merleau-Pontyga – kartesiaanliku elutunde intellektuaalse eitajaga –, nad kinnitavad: meis kõigis on Punamütsike – tajuliselt organiseeritud õnnis juhmard, kes ei vaja mingit lunastust, sest pole pattu ega süüd, vaid ainult kõdi.

4.

Kordan „Unesnõiduja“ Margus Tamm pole kohe kuidagi nagu Heimito von Doderer või Jaan Oks või Friedrich Nietzsche või Fjodor Dostojevski või Oscar Wilde; Mihkel Mutt, Milan Kundera ja Thomas Mann jäävad mägede taha. Aga nad kõik on väga lugemisväärsed kirjanikud.

„Unesnõiduja“ on väike kirjandus. Isegi väga väike. Aga samas väga hea. Väga hea väga väike kirjandus.

Debütantide seas paistab Margus Tamm silma samaaegselt kahe voorusega, mis esinevad ükshaavalgi üliharva, nimelt ta oskab kirjutada ja ta on intelligentne haritud inimene.

Mehe pisarad

Anonüümne kommentaator eelmises sissekandes:

„[...]Või kui mul film hinge läks, siis äkki olen hoopis emo, kellele läheb korda eleegiline pask. Või äkki olen hoopis pedekas, sest minuarust on ok, kui mehed ekraanil nutavad.
Doktor, aidake!“

Ei, hea anonüümne, ei pruugi olla emo, ei pruugi olla ka pedekas. Tundelisus pole mingi homoseksuaalsuse sümptom, ei, ei ole. See on järjekordne stereotüüp (mida küll paraku taastoodetakse ka kogumikus „Kapikused valla“, geisensibilteedi nime all).

Pisarad on füsioloogiline reaktsioon, mõnel tulevad need kergemini, mõnel raskemini. Seos tundelisusega pole kindlasti üksühene.

„Viis kuud hiljem peab [Flaubert] taas vajalikuks mainida oma puudust, kuid nüüd näib talle, et selgus selles küsimuses on käes: „Ma nutan selleks liiga palju sissepoole, et pisaraid väljapoole kallata; lektüür liigutab mind rohkem kui tõeline õnnetus.“

Põhjendus kõlab kenasti, kuid juurdlemist ei vääri selle mõtteluule sisu kohe kindlasti. Pigem võiks ütelda, et tulevane kulutõdede suurvaenlane Flaubert on sedapuhku langenud ühe pisikese käibetarkuse ohvriks. Inimeste enamiku sarnaselt näeb ta nutmises ainsat usaldusväärset tundetõendit, mille kõrval saab pisarate puudumine tähendada ainult kalkust. Midagi arusaamatut selles ei ole. Nähti ju mõistuse hiilgesajandil silmade vesistamises inimlikkuse kõrgeimat avaldust. Küllap olid ka Flaubert'ile pilgu ette jäänud kaunid gravüürid, mis kujutasid „Paul ja Virginie“ ettelugemist, mille käigus kümnest kuulajast hoidsid taskurätte käes vähemalt seitse. Kuid tunnete sajandil pole pisarate üldlevinud ületähtsustamises tegelikult mingit osa. On ju niiskeid silmi kõigil aegadel peetud tundelisuse suurimaks avalduseks ja vaevalt toob tulevik selle osas kaasa muudatusi. Teisiti pole lihtsalt võimalik, sest inimese hingeelu jääb juba kord teiste jaoks ligipääsmatuks. Sellega aga ei saa teadmatusele määratud inimesed leppida, mingi mõõdupuu peab neil olema ka hingeliigutuste hindamiseks. Loomulikult peab see olema midagi niisugust, mis kõigile nähtava ja arusaadavana ei põhjustaks mingeid vaidlusi. Nõnda ilmuvadki inimeste siseelu üldkäibivad iseloomustajad: religioossust hinnatakse kirikuskäimise sageduse järgi, tundelisust mõõdetakse pisarate rohkuse põhjal ja nõnda edasi. Flaubert ei saa kuidagi vett silmist välja ning see suutmatus suurendab tema rusuvat ängistust veelgi. „Kuid meie teame väga hästi, et tegelikult ei leinanud ta ei Achille-Cleophas'd ega Caroline'i,“ kirjutab J.-P. Sartre. See „meie teame“ ei vääri vähimatki tähelepanu, noore Flaubert'i masendus väljendub tollastes kirjades igati usutavalt. Muu hulgas tõendab leina sügavust ka leinaja suutmatus nutta. Rääkida ülimast vapustusest tähendaks siiski liialdust, sest midagi äärmuslikku nendes saadetistes ei väljendu. Kirjanik esineb kõigiti normaalse inimesena, pinnaline kerglus ja ülevohav tundelisus jäävad talle ühtmoodi võõraks. Kirjades pole midagi niisugust, mis nõuaks kirjutaja erilise hingeseisundi arvestamist. Igas suhtes sündsad, väärivad nad täiesti oma autorit. Ka võimetus valada pisaraid suurte kaotuste puhul puhul on igati loomulik. Arusaamatus tuleneb ainult sellest, et nutmist peetakse tundelisuse kõrgeimaks väljenduseks. Tegelikult tähendab silmavesi kaitsereaktsiooni, mis peab ränka elamust kergendama. Silmade vesistamises liigutavat raamatut lugedes pole midagi ebaloomulikku, küll aga on lärmakas halamine kohatu traagiliste elamuste puhul. Mõneti avaldub see sõltuvus ka sõnakunstis, mille viljelejad väga hästi teavad, et tusatuju kirjeldamiseks piisab lihtsameelsest otseütlemisest, kuid sügavamate elamuste väljendamisel tuleb kasutada sootuks erapooletumaid kujundeid. Niisiis põhineb Flaubert'i näiline vastuolu ainult silmavee ülehindamisel.“

             (Ilmar Vene, „Flaubert inimesena“, Akadeemia nr 5-7, 1989; see on üks parimaid afektistruktuuri analüüse ja autoritüübi käsitlusi, mida ma üldse lugenud olen. Soovitan hirmasti! Ja see, kuidas ta seal Sartre'i käsitlust tögab, on nii naljakas, et pisar tuleb silma. Pisar – mõtelge!)

Iseasi, kas tundelisust pidada väärtuseks. Küllaga on neid, kes peavad, aga on ka neid, kes peavad seda puuduseks, nõrkuseks, millele inimene peaks meeleparanduslikult vastu töötama.

Nii Dostojevskil kui Mannil on küllaga tegelasi, kes väga armastavad nutta.

Kui Castorpi tädipoeg Joachim Ziemssen suri, siis muusikuproua Stöhr, kelle keelevigade loendamisega Joachim aega oli veetnud, ja kellel teatriseansi ajal „punane, harimatust väljendav nägu moondus nautimisest“, “nuttis vaimustunult, vaadeldes endise Joachimi kuju: „Sangar! Sangar!“ hüüdis ta korduvalt ja nõudis, et haual mängitaks Beethoveni „Eroicat““(„Võlumägi“).

Suurpärane kujund! - „nuttis vaimustunult“.

Siia passib ka peatükk esseest, kus analüüsin Mihkel Mutti (ilmus „Loomingus“ nr 10, 2011):

8.

Niisiis, lüürilisus on modaalsus, olemisviis. Lüüriline poeet ei pea sugugi kirjutama luuletusi ja luuletused võivad olla nii mittelüürilised kui ka täiesti antilüürilised, antimusikaalsed (nt need Hendrik Lindepuu eestindatud poolakad või Ene Mihkelson meilt) ning pikad proosateosed võivad olla vägagi musikaalsed ja lüürilised (Alessandro Baricco on musternäide, kodumaised hellikud jätan targu nimetamata).
Viienda mälestusteraamatu lõpul meenutab Mutt ühte varahommikut kui kohtub tänaval juhuslikult Mati Undiga, kes pärimisele vastab, et tuleb armukese juurest. Mutt rehmas käega ja oli “sada protsenti kindel, et [Unt] teeb nalja, spiilib”. Unt oli rääkinud tõtt. Mutt arutleb: “Miks ma seda kohe uskuma ei jäänud? Eks ikka noore inimese loomulikust egoismist. Selle mõjul kipume vahel arvama, et üksnes meil on probleeme ja meie abielud logisevad, seevastu sõpradel on ideaalselt korras. Veel enam, tundub, et ainult meil on õigus käituda dramaatiliselt, ainult meie tohime eraelu käristada, muuta ja alustada, jätta ja võtta, teised on igaveseks paika pandud ja lõpule viidud. Meiega juhtub, sest meie oleme elu äravalitud, tema dramaatilised persoonid elik lemmiklapsed, seevastu teistel kulgeb kõik traditsiooniliselt, soigelt ja leigelt. Nii olemegi ametis oma elulaevukese jälgimise ja keeramisega ega kärsi kolleegi puhul eristada maailma pilkude eest varjatud intiimtunde üksikuid dramaatilisi arengufaase” (M5:224-5).
See on üks viis sõnastada noorust kui lüürilist iga, aega, mil üksikisiku tähelepanu on ainult endale suunatud.

Kundera kirjutab “Surematuses”: “Muusika õpetas eurooplast ühelt poolt laias ulatuses tundma, kuid teiselt poolt oma tunnet ja tundvat mina jumaldama”, muusika on pump oma hinge täis puhumiseks (hinge defineerib seal kui tundvat mina), enesest heldimiseks ja selle täispuhutud mina (eneselavastatud) “kannatus on egotsentrismi ülikool”(Kundera 1995:225-30).
Lüüriline poeet on keegi, kes peab oma tundeid väärtuseks, keegi, kes peab oma tundlikkust väärtuseks ja ta saadab uhkelt oma hingekarjed tähelepanu ja punktvalgust (ja aplausi) nõudva ballaadina ümbrusesse (kui ta saab sellele positiivse tagasideme, lummatud aplausi ja imetleva pilgu, on elukutseline drama-queen sündinud -- lüüriline poeet või ballaadilaulik, üldisemalt: näitleja).
Romaanikirjaniku* (jutlustatud) taotlus on siin risti vastupidine lüürilise poeedi omale, sest kui lüüriline poeet ütleb: “Tuleb olla tundlik (sest tundlikkus väärtus, tundlikkus on ilus)!”, siis romaanikirjanik ütleb: “Inimese moraalne kohus on olla tundetu!” (täpsemalt, ise olla tundetu, aga tundlik st tähelepanelik teiste kannatuse suhtes).

* Kasutan seda sõna siin üpris kitsalt, nii nagu Kundera seda „Eesriides“ määratleb st vastandatuna lüürilisele olemisviisile.
' 
'

 Tsiteerin veel ka Salingeri Holdeni Cauldfieldi:

"Aga kõige rohkem hämmastas mind see, et daam minu kõrval ulus kogu selle neetud filmi ajal. Mida totramaks asi läks, seda ägedamalt ta ulus. Oleks võinud arvata, et ta oli hirmus heasüdamlik, aga ma istusin ta kõrval ja nägin ta head südant. Tal oli kaasas väike poisike, sellel hakkas surmigav ja ta tahtis klosetti minna, aga daam ei viinud teda. Ta ütles, et poiss istuks paigal ja käituks viisakalt. Hundil oleks ka parem süda. Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid.“

Niisiis, hea anonüümne, et viia lõpule moraalne alistamine, kordan üle:

"Jälgige neid inimesi, kes maotuid filme vaadates endal silmad peast välja nutavad — üheksal juhul kümnest on nad alatud ja kivise südamega tüübid"

“Inimese moraalne kohus on olla tundetu!”

Rainer Sarneti "Idioot"

Esiteks: minge kindlasti vaatama!

Audiovisuaalne emoluule. Vaimusügavust on selles umbes nii palju:

tähendab, üldsegi mitte.

Jätta see puhtaks hinnanguks oleks vale. Eraldiseisva filmina võetuna oleks selle üle nurisemine märksa vähem põhjendatud. Paljudele meeldibki eleegiline viiul, veekalkvel silmad ja Lõpmatu Hingesügavus.

Probleeme tekitab viide Dostojevski „Idioodile“. Sarneti „Idioot“ pole Dostojevski „Idioot“. Sarneti „Idioot“ on Baricco „Idioot“, tähendab, variatsioonikimp esteetilisel motiivil: „Siin on Sügavus!“. Ja punkt. Mis konkreetselt, seda küsida oleks patt. Sellise küsimuse esitamise võimalikkus näitaks bariccoliku kunstiteose luhtumist, sest eesmärk – vaataja kriitilise mõistuse välja lülitamine – pole õnnestunud. Hardunud vakatus ja kummardus on see, mis on taotletud.

1878 kirjutas Dostojevski ühele austajale:

„Te arvate, et ma kuulun nende inimeste hulka, kes päästavad südameid, vaigistavad hingi, peletavad muret? Mõnikord kirjutatakse mulle niiviisi, aga mina tean kindlalt, et ma olen pigem võimeline pettumust ja vastikust sisendama. Sussutama pole ma meister, kuigi olen seda proovinud. Aga paljud vajavad just seda, et neid sussutataks“.

Sarneti „Idioodist“ on juba päris palju kirjutatud. Näiteks Valle-Sten Maiste ajakirjas Teater.Muusika.Kino (10, 2011) või Jan Kaus La Strada kinolehes(14.10.2011). Need on huvitavad tekstid, sest Kaus ja Maiste kirjutavad ikka hästi. Aga... kogu tuumakus on täielikult filmiväline. Kausi mõttearendused lähtuvad ikka Dostojevski „Idioodist“ (Sarneti omast ei saakski!) ja Maiste omad toetuvad Lacanist, Kunderast Annaalide koolkonnani.

Selles osas, mis puudutab Dostojevski ideestikku, on Sarneti „Idioot“ täiesti iseseisvusetu.

Kas inimene, kes pole Dostojevski loominguga kokku puutunud, saaks Sarneti filmi põhjal mingit aimu Dostojevski ideedest, kesksetest probleemidest ja küsimustest?

Ei.

Kas on võimalik, et „Idiooti“ mittelugenu tuleks kinost ja jutustaks pärast sõbrale: „Ja see Mõškin, tema oli headuse kehastus, tõeliselt ilusa hingega inimene...“?

Ei.

Jepantsin tekitaks süütu silmaga vaatajale ennem sellise mulje - võtab võhivõõra kostile jne.

„Idiooti“ mittelugenule on Sarneti Mõškin vast eelkõige süüdimatu, süüdimatu ullike, kes ei reflekteeri, ei mõtle enda ega enda sõnade mõjule.

Sarneti Mõskin pole hea, eriti Dostojevski mõttes, kus headus on seotud ennastohverdava aktiivsusega, tegutsemisega, Mõškin on passiivne; ta pole hea, vaid parimal juhul vähehalb, mittekuri. (Või, noh, mõningate idafilosoofiate järgi polegi headusel positiivsust, see ongi halva puudumine).

Lähtudes Dostojevski „Idioodist“ kirjutab Jan Kaus: „[Mõškini] armastus on alati midagi muud, midagi „enamat“, midagi kehalise iha ülest, olgu selle objekt siis ükskõik kes: „siis suudlesin ma teda ja ütlesin, et ta ei mõtleks, et mul on mõni paha kavatsus, ja et ma ei suudle teda mitte sellepärast, et ma olen temasse armunud, vaid sellepärast, et mul on temast kahju“ („Idioot“, lk 78) – siin ei kõnele vürst ei Nastasja Filippovnast ega Aglajast. Kas selline armastus, seesama kõikehaarav kaastunne, totaalne püüdlemine teise hinge suunas, teise hinge sisse, hinge suudlemine, isegi kui kasutatakse huuli, ei tekita just meie ajastul üha ühemõttelisemat irooniat ja distantsi, tunnet, et meie ees seisab keegi, kes soovib lihtsalt korraliku lääne isase kombel nautida, mõnu tunda?“

Audiovisuaalsuse pealetung muidugi võimendab seda protsessi – sellist laadi hingetustumist. Humbert Humbert kuuleb juhuslikult pealt Lolita kõnelust oma sõbraga, Lolita ütleb: „Tead, surm on nii kohutav, sest surres ollakse ihuüksi“. Ja Humbert samal ajal: „Masinlikult jalgu liigutades adusin vapustatult, et ma lihtsalt ei tea oma armsama mõttemaailmast mitte kõige vähematki; väga võimalik, et teismeliste jõledate stampväljendite taga on peidus tema hinge hämar aed ja palee värav“ [minu kursiiv - M.K.].

Ainus, küll hädine ja puudulik, aga ainus tee teise inimese hinge on sõna.

Humberti ei olnud huvitanudki Lolita sisemaailm, tema isiksus, tema hing — Humbert Humbert oli rahuldunud enese organismi ja kujutlusmaailma positiivse reaktsiooniga Lolita lähedusele, tajusfääris olekule, ta oli liikunud maailmas nagu filmikaamera, olgu Sarneti või muu. Sae veel viiulit taustaks, sest muusika, see on laenuks võetud hing (Musil) ja muud polegi vaja.

Või kui kasutada ajakohasemaid metafoore, siis Sarneti „Idioot“ on nagu kunstrinnad – nende valmistamine ja paigaldamine nõuab haritud spetsialisti, tulemus võtab paljudel moka töllakile, aga mingit vaimset või eksitentsiaalset sügavust (saati hinge!) seal pole. Silikoon ei tuksu ega imeta.

Esteetiline väärtus jääb aga alles. Isegi võimendatult.

P.S. Kõik marss kinno! Minge vaadake ikka. Luhtumine on see ainult Dostojevski „Idioodina“ (ja see pole eriline patt: võimatu tõlge ainult luhtuda saabki!) ning Hollywoodi stamp-saasta kõrval ikka väga hea asi.

+ essee Dostojevskist

Deseksualiseerida rinnad!

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal üks sõjakas mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel. Andmed on lünklikud, side Maata Maa ja Maa vahel läheb üha segasemaks, ei mäletagi, kas selle loo jutustas mulle seaks vihastanud lehm või lehmaks vihastanud siga. Olgu, mis oli, mälu oli tal igatahes lünklik ja jutt eksalteeritud, ent õpetlikku võib leida ikka. See olla toimunud umbes nõnda:

Fisiro: Venemaal tegi üks tegelane peaminister VladimirPutinile "teene". Nimelt katsus ta läbi tuhande naise tissid ja läks siis sama (pesemata) käega Putiniga kätt suruma. Uskumatult paljud lasid end käppida ikka, aga osadele ilmselgelt hakkas see vastu. Kui rinnad deseksualiseerida, kaoks sellistel aktsioonidel kohe mõte

Donsi: See on rõve, see on rõve! Mulle küll meeldib, et mu rinnad on seksikad ja ma mulle meeldib olla seksikas!

Fisiro: Mulle meeldib ka olla seksikas. Aga siis, kui MINA tahan, mitte siis kui keegi otsustab!

Mikun: Olgu, Fisiro, tahtmisega ei saa argumenteerida, aga suudad sa tuua mõne aktsepteeritava ja mõistliku vastuväite (väidetesüsteemi, ideoloogia), mille järgi [naise] paljastatud rindkere on [erinevalt mehe omast] amoraalne?
Või oleme ses pluralismi ja võrdväärsete vaadete paljususes leidnud tõesti mingi absoluutse tõsikindluse? ;)

Fisiro: Mikun, küll ma juba leiaks, aga ma ei hakka end ometi ise pisendama.

Mikun: Olks, ma lihtsalt ei mäleta, et keegi oleks ses diskussioonis maininud sedagi , et deseksualiseerides rinnad, kaob võimalus kasutada neid survevahendina.

Kamik: Mai tea, kas silmad on seksuaalsed kehaosad? Aga silmadega survestamine on äärmiselt levinud nähtud. Kui sulle ikka otsa vaadatakse... niimoodi... siis on survestatud, nii, et kusagile pole põgeneda.
Ja kui rinnad võtta keha küljest ära ja asetada läbirääkimiste ajaks kapiservale, siis kas need kapil asuvad rinnad oleksid ka veel niimõjuvad... või loeks ikkagi isik, kelle külge need algselt mõeldud olid?

Mikun: Siin ei oska anda muud nõuannet, kui te rohkem empiiriat ja vähem sofisme. Vaata lihtsalt, milliste kehaosade paljastamisega saab protestida, ühiskondlikku taluvust ületada jne.

Kamik: Ma tõsiselt ei kannata protežeeriva hoiakuga inimesi. See on muidugi minu, kui naisterahva (ettenähtult kaitsealuse, järelikult lolli, tulemusena vait olema kohustatud isiku) puhul tõsine puudus. Empiiriliselt, mitte sofistiliselt.
Ratsionaalselt ja loogilsielt ütleksin, et argument "kui rinnad deseksualiseerida, siis ei saa neid survevahendina kasutada", peaks feministi suust kõlama mitte rindade deseksualiseerimise vastu- vaid pooltargumendina. Feminismi mõte nimelt on sugude ebavõrdsuse, järelikult igasuguse soopõhise rõhumise ja survestamise kaotamine.
Mikun, ma ei oska sulle ka muud nõuannet anda, et mine ja korja neid vastuargumente sealt, kus neid leidub - täiesti empiiriliselt - kes pori otsib, see leiab ka.

Mikun: Sinu etteheide oli aga seksistlik :) su oma sõnade järgi: soole ei tohi argumenteerides viidata/osutada. Seda tegid aga sina, mitte mina..

Kamik: Oi! Vabandust, Mikun. Ma ei kannata protežeeriva hoiakuga inimesi täiesti olenemata nende soost. Tavaliselt ammutavad nad oma hoiakule tuge mingist staatuslikust argumendist - olles kas vanemad, meessoost, või vingema hariduspaberi omanikud. Need kolm on tüüpilisimad ja levinumad ettekäänded-argumendid enese targimaks pidamisel ja vastaskõneleja vait sundimisel (kas siis vaikimisi või otse välja öelduna). Mikun pole muidugi ühtki argumenti enda protežeeriva hoiaku õigustamiseks öelnud. Kuulaks kohe huviga.

Mikun: Aga kas on teoreetiliseltki võimalik, et ma olengi targem? (hoolimata vanusest, soost, pabereist)

Kamik: Teoreetiliselt on kõik võimalik, siiski... tõeliselt tark inimene jätab vastaskõnelejale ka tema õiguse ja mis põhiline, EI SOOVITA palumata mitte kuradi midagitki

Madin olla kestnud veel kaua ja lahku mindud vahustena. Liikus ka jutt, et Mikun polnudki üllas digimon, vaid Suure Fabo saadetud provokaator. Kes teab, kes teab...

***

Kuna ka mind on korduvalt süüdistatud šovinismis ja antifeminismis, siis võtan vähemalt hetkeks progressiivse hoiaku ja hüüatan koos suguõvedega – deseksualiseerida naiserinnad!

Nagu olen korduvalt öelnud: ühtegi liikumist ei kahjusta keegi rohkem kui loll pooldaja. Seega on nemad ideoloogilised põhivaenlased.
Alustagem puhastustööd!

Nii, siin on üks reklaampilt:

Kui sina, naine, või veelgi hullem – end feministiks nimetaja! – kuulutad taolisi pilte nähes, et sellised reklaamid alandavad ja (seksuaal)objektistavad naisi, tea, et oled kõige hullem šovinist, hunt lambanahas, feminismi sildi all šovinistlike stampide põlistaja. Saagu sada täid su sooneutraalset kubet närima!

Olgu, halastan su pääle, sest sa pole tihti salakavalal ja õel passeist, vaid lihtsalt üks valusalt loll tulipea, kes mõne suvalise sildi najal oma revolutsioneerimiskihu rahuldab, ja selgitan pisut. Kui osutad sellele pildile ja ütled, et näe, naist esitatakse siin pelga seksuaalobjektina (mehe jaoks), siis sellega oled sa ju andud nõusoleku ja kinnituse sellele, et paljas naise ülakeha on seksuaalobjekt! Loe teksti, krt!, parfüüm on seal meeste jaoks! Parfüüm! Tao see endale pähe! (kohe „Kumm on seks“ kõrvale)
Piisab kui naiserinnad deseksualiseerida ja see reklaam on täiesti jõuetu! Ha-haa! Kujuta ette kõiki neid türastunud firmabosse, kes istuvad himuralt kõõksudes oma ****punnis kottide peal, näpistavad sekretäri tagumikust ja kiidavad heaks reklaame, kus paljastatud naiserindadega reklaamitakse kõike autokummidest lõhnaõlideni – nad võivad siis kõik kohad naiserindu täis toppida, aga, ha-haa!, see ei tööta enam, sest meie, tõelised feministid, oleme need deseksualiseerinud, ha-haa! Nagu nipsti!
Paras neile domineerivatele kiimakottidele! Ja Putin vaatab nõutu näoga perfonksitajat, kes talle oma tuhandetissist kätt sirutab! Ha-haa!

Niisiis, suguõved, barrikaadidele! Deseksualiseerime rinnad! 

Paar volikirja soolise võrdõiguse volinikule ja need reklaamid, mis praegu veel naisi objektistavad ja alandavad, on sama tõhusad kui see:

Näete, kuidas kergitab rindu, prunditab huuli... irvitab, rsk!, veel irvitab... Sest ta siga on nii kindel, et kõigi nende žestide ja paljastuste aseksuaalsus on tema kui domineeriva soo monopol. No vaatame kauaks, ha-haa! See on ju kultuuriline konstruktsioon! Ha-haa! millest saab varsti kultuuriline dekonstruktsioon! Ha-haa!

Muide, selle esimese pildi sain ühest „feministlikust“ blogist. See „feminist“ kurdab seal, et selline reklaam alandavat naisi! Daah! Deseksualiseerime rinnad ja sellel omasüülisel alandusel on lõpp!

Või vaadake seda haledat kiunumist siin, offensive to women, offensive to women. Nüüd kujutlege samadesse rolli mehi. Ha-haa! Niisama lihtne see ongi! Piisab vaid meie deseksualiseerimisprogrammist ja puule naalduvast seksobjektistatud teksamodellist saab selgasügav Michael Bolton, ha-haa!, müügu sellega oma teksaseid!

Inimene, sest Sa oled seda väärt!

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus nelja ülla digimoni vahel:

Ivor: „Tavaline moraal on vaid tavalistele inimestele (Ordinary moral is only for ordinary people)“Aleister Crowley

Anah: „Oo, ja kes meist ei tahaks ennast ebatavaliseks pidada!“

Eikuk: „Eks igaüks ole omamoodi ebatavaline. Inimesed ei ole ei ühtemoodi, ega ka võrdsed. Kes pikem, kes lühem, kes tugevam, kes nõrgem, kes rikkam, kes vaesem. Isegi seaduse ees ei ole võrdsust: kel suurem rahakott saab parema advokaadi . Kõik on ebatavalised ja erinevad.“

Ivor: „Jah, tegelikult umbes seesama ka Crowley mõte, kes on rõhutanud, et iga inimene on täht (ehk siis unikaalse olemuse ja eesmärgiga olend) ja iga inimese moraal saab lähtuda vaid tema enda unikaalsest loomusest ja eesmärgist.“

Eikuk: „Unikaalsus-kordumatus teebki meid ebatavaliseks.“

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Eikuk: „Sarnasuse kohta kehtib ehk kõige rohkem üks ameerika nali. Olid rikkad, olid vaesed, olid paksud, olid peenikesed. Siis aga tuli Samuel Colt ja tegi kõik võrdseks.“

Mikun: „Raskolnikov lähtus samast teesist – tavaline moraal on tavalistele inimestele“.

Jäägu üllad digimonid edasi vaidlema ja saagu nüüd tsiteeritud Ilmar Vene, sest tema läbinägelikkus on suur.

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me kõik ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on oldud hädas kõigil aegadel. Ainult üks kõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.“ („Pahustumine“)

Crowley lähtub väga levinud tänapäevasest intuitsioonist: unikaalsus = väärtus. See on nüüd selline asi, kus pisimgi edasi mõtlemine, eriti veel detailidesse laskumine!, mõjub hukutavalt.
Mis tähendab unikaalsus? Kas iga inimene on unikaalne nii nagu iga kümnesendine on unikaalne? St tegu on kvalitatiivse identsusega – kõik omadused on samad, aga omaduste kandjad pole samad. Kui hävitada konkreetne kümnesendine, siis SEDA kümnesendist enam tagasi ei saa, küll aga täpselt samade omadustega. Väärtust on siin väga raske näha...
Kristlus andis siin väärtuse nähtamatuse-sfääri – Jumala kätte.

Ivor: „Siin on muuseas Crowley erinevus näiteks kristlikust moraalist, mis rõhutab, et kõigi inimeste loomus on sarnane või isegi samane, mistõttu erinevused on loomuse rikutuse tunnused.“

Õige. On kümnesendisused ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised. Iga inimese väärtus tuleb jumalanäolisusest ja füüsilised ehk maised erinevused on täiesti teisejärgulised.

Alternatiiv? Kõik inimesed on füüsiliselt unikaalsed ja unikaalsus-kordumatus on väärtus. Tore, aga nii kui väikegi kainus peale tuleb, pudeneb asi koost. Nooh, millised need kordumatud ja unikaalsed kvaliteedierinevused, millest väärtus peaks võrsuma? X nokib nimetissõrmega nina, aga Y pöidlaga; Z-ile meeldib kange õlu, aga T-le lahja vein.. nin-nän-nin-nän.. kus siin see väärtus?

Kehv lugu: võrdsus ja väärtus on vastastikku välistavad nähtused. Sest väärtuse empiiriliseks-psühholoogiliseks sisuks on „parem kui teised“.

(Kõige taandamine rahale ehk selle maailma vürstile on selle sama seaduspära ilming: ainus väärtus on vahetusväärtus. Kui „sinu X on minu jaoks parem kui teised“ ja „minu Y on sinu jaoks parem kui teised“ – vahetame! Siit teadagi probleem: osade X-id ja Y-id pole kellegi maise jaoks parem kui teised... Jeesus ütles, see on kehv süsteem, Isa jaoks olete kõik, sh kerjused ja pidalitõbised, väärtused).

Ateistlik kristlus ehk sotsialism annab siin huvitava pahupidisuse: kui kristlikku elutunnet iseloomustas isikliku elu kogemine võlgnevusena, siis sotsialismis on vastupidi: lapsuke sünnib ja maailm ehk ühiskond on talle kohe täiega võlgu. Iroonilisel kombel on see psühholoogiliselt märksa ruineerivam, sest selline inimene tajub pidevalt, et talle on liiga tehtud ja teda pole vääriliselt ehk tema väärtusele vastavalt koheldud.
Heaks näiteks on LMV raamat või ZAUM'i kooliartiklid. Mis on viimaseid kandev paatos? Pahameel selle üle, et ühiskond ei kohtle neid nende väärtusele vastavalt!
Sotsialismi keskne väärtus olla vendlus. Psühholoog Dostojevski ilkus nende üle juba õige varakult – tõeline vend on see, kes hindab teisi, mitte ennast ja ei nõua; vend on see, kelle esmane instinkt peaks olema küsimus, kuidas oma ligimesi paremini teenida, mitte protest, et teda ennast ei teenita tema väärtusele vastavalt. Dostojevski ütles, et lääne inimeses puudub vendluse alge (postuleeris selle vene hinge ja kadestas selle eest vihkamiseni juute).
Protsess on muidugi kenasti elujõus, kristlus ilmalikustub edasi. Indigolapsed --

"need lapsed on tõesti erilised ning moodustavad valdava enamuse praegusel ajal sündivatest lastest kõikjal üle kogu maailma!" --

on samuti suurepärane näide. Kolm esimest iseloomustavat punkti on selle sama pahupidisuse (ehk siis sotsialismi-sotsialisti) psühholoogia:

1.Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust (ja tihti nad ka käituvad vastavalt).

2.Nad usuvad, et „väärivad siinolemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.  

3.Eneseväärtustamine ei ole neile mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on”.

Mugavalt ei saa nad end just tunda, sest omasuguste kontsentratsioon kasvab – igaüks on Suurim Väärtus ja on arusaadav, et inimene tegelebki suurima väärtusega ehk siis iseendaga. Nojaa, aga väärtust peab siis vähemasti Jumala asemik ehk Riik tunnistama... Tehtagu! Riik ei hooli piisavalt, naah! Kool, haigemaja, meelelahutus, kunst, tsirkus, spordiringid – kus, krt, on see institutsioon, kes pidevalt mu Asendamatu Unikaalse Väärtuse pealt maised dividende välja köhiks....
Nojah, Riik võib ju laenu võtta....